Sõda = Elu

Sõda on julm, õudusttekitav ja näitab inimloomust kõige hullemast küljest. Teisalt on sõda aga ka ilus ja näitab inimeste kangelaslikku ja parimat külge. 

Mis on aga kõige tähtsam – sõjast on kõigil palju õppida. 

Kuidas näeb välja sõjas olemine?

Sõda on stressirohke olukord, kus mitte kunagi pole piisavalt informatsiooni ega vahendeid. Otsusi tuleb langetada käigu pealt ja vigadel on kõrge hind – inimelud. 

Paljud aga ei mõista, et võrreldes sõjaolukorda meie igapäevaelu lahingutega leiame päris palju sarnasusi. Juhtidena oleme lahinguväljal iga päev, olenemata sellest, kas oleme tööl või kodus. 

Kui tegemist on nii sarnase keskkonnaga, siis miks valmistume oma lahinguteks nii erinevalt? Mida me saame sellest õppida?

Kas sa tahaksid minna lahingusse nii, nagu Vene sõdureid sunnitakse praegu seda tegema? “Mine bussi, siin on sulle relv, sõda on sealpool ja õnn kaasa!” Peaaegu ilma ettevalmistuseta. 

Ma ei usu. Ometi kasutavad enamus inimesi sellist käitumismustrit, kui tegemist on nende eraeluga või kui astuvad oma esimesi samme ettevõtlusmaailmas. 

Las ma selgitan.

Juhul, kui sa sünnid perekonda, kus sulle ei õpetata sotsiaalseid oskuseid, juhtimist ega ka rahaga ümberkäimist, siis tuleb õppima hakata läbi enda või sind ümbritsevate inimeste vigade. Sinu esimene meeskond elus on sinu perekond. See on sinu esimene reaalne näide juhtimisest. Kas see kogemus on hea või halb, sõltub sinu perekonnast. 

Juhul, kui sul veab, on see hea algus edasiseks eluks. Kui mitte, siis kuidas sa peaksid oskama luua meeskonda? Kuidas sa oskad olla hea meeskonnaliige? Mida sul on vaja selleks, et olla hea juht?

Võib-olla õpid sa siis, kui sa lähed kooli või oma esimesele ametipositsioonile. 

Sinu õpikogemuse määrab taaskord see, kui head on sinu õpetajad või klassikaaslased. Kool on asutus, mis peaks meid valmistama ette eluks. Seal õpetatakse meile spetsiifilisi oskuseid (näiteks lugemine ja arvutamine), kuid kahjuks ei õpeta keegi meile meeskonnatööd, juhtimist või teisi olulisi oskusi, mis on peale kooli lõpetamist või isegi koolis hakkama saamiseks vajalikud. Kool on muutunud kohaks, kus pigem tuleb muretseda oma hinnete ja enda pärast, kedagi ei huvita meeskonnakaaslased. Meeskonnatöö ei ole hinnatud – vähemalt ei olnud see nii minu kooliskäimise ajal. 

Enamuse jaoks tähendab see, et kui me siseneme töömaailma, siis taaskord hakkavad meid ümbritsevad inimesed meid sobivas suunas mõjutama. Kui meil veab, siis ümbritsevad meid head juhid ja me saame neilt õppida. Kui mitte, siis asume ise vigu tegema ning nendest õppima. Kui mitte õppima, siis vähemalt mõistma, mis ei tööta meie huvides. Olen üsna kindel, et see ei ole meetod, mida me tegelikult eelistaksime. 

Mis juhtuks siis, kui me kasutaksime sama meetodit ka sõjaks valmistudes?

Millisel hetkel oma elus me jõuaksime kohta, kus meil on teadmine, kuidas juhtida ning olla edukas? Kes meist on juba oma esimesel töökohal teadnud, et tal on täielik kontroll oma elu ja saatuse üle? Kas me üldse teadsime, et me oleme juba juhid?

On palju lugusid suurepärastest juhtidest, legendidest. On isegi filme, mis annavad meile natuke aimu, milline võit välja näeb. Minule on need alati maalinud pildi, et juhiks sünnitakse ja juhul kui ma ei sündinud sellisena, siis ongi kõik. Loo lõpp. Aga see ei ole kindlasti see, mida ma täna õigeks pean. 

Elus on alati olnud ja on ka tulevikus kõige tähtsamaks komponendiks inimesed, meeskonnad ja kommuunid. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Tekib küsimus, miks me ei õpeta siis neid asju koolis või enda ettevõttes. 

Paljud vaidlevad siinkohal vastu: “Õpetatakse küll, vähemalt ülikoolides.” Nõustun vaid osaliselt, kuna enamasti õpetatakse ainult teoreetilist poolt. 

Teooria ilma praktikata on aga peaaegu väärtusetu. See on nagu idee ilma elluviimiseta. 

Oletame, et mul on hea uus äriidee. Kui palju tõeliselt häid ideid on jäänud vaid teooria tasemele? Kui praktiline pool jääb puudu, siis midagi kasulikku nendest edasi ei saa. 

Mida ma teeksin teooriaga ilma praktikata sõjas? Ma oleksin samas seisus nagu siis, kui alustaksin oma esimest päeva uues ettevõttes. Ma peaksin õppima omaenda vigadest. 

Minu jaoks muutus kõik Erivägedest lahumisega neli aastat tagasi. Liitusin kaitsetööstusega ja sain oma esmakordse meeskonnatöö kogemuse tsiviilmaailmas. 

Üsna kiirelt jõudsin arusaamisele, et puudub ühtne arusaam inimeste juhtimisest. Ärge saage minust valesti aru – seal on palju häid juhte, aga teekond juhiks saamiseks tuleb läbi katsetamise ja vigade tegemise. 

Sõjaväes kasutatakse rahuaega uueks sõjaks valmistumiseks. Kui ettevalmistused on piisavalt head, siis ei tule sõtta minnagi. Kui me võrdleksime seda tsiviilmaailmaga, siis näeks see välja järgnevalt: me valmistume, et tulla välja hea toote või teenusega, üritades luua vägevat ettevõtet. Ning õnnestumiseks peaksime seda, kui meil ei õnnestuks iialgi oma ettevõttega turule tulla. Selline tulemus oleks võrdväärne rahuajaga. 

Siit tulebki välja, et tsiviilmaailmas toimub “sõda” koguaeg. Alates esimesest päevast,kui sa astud võistlusesse, on sõda täies hoos ning sul tuleb silmitsi seista teiste sõdalastega, kes on juba aastaid võidelnud. 

Oleks ju hea, kui sul sellises olukorras oleksid olemas vähemalt baasteadmised sellest, kuidas juhtida, ehitada meeskondi? 

Sõjaväe eesliini treeningsüsteem on enamjaolt praktiline. See lausa peab olema praktiline, sest vastasel juhul läheksid sa sõtta suurepäraste ideedega, aga teadmata, kuidas käituda stressirikastes olukordades. 

Seetõttu toimub enamus treeningust väliõppustel. Nagu igas organisatsioonis on sul vaja erinevaid teadmisi ja oskusi aga sõjavägi käsitleb ka juhtimisoskust oskusena. Seda on vaja harjutada ja õppida ning õpe ei lõppe iialgi. 

Sõjalise juhtimise koolitus viiakse praktiliselt läbi simuleeritud lahingkeskkonnas. Igas kiirelt muutuvas keskkonnas tehakse vigu ja kui vead on tehtud, siis tuleb nendest ka õppida. Niiviisi tekib kõigile üheselt mõistetav raamistik. 

Selle jaoks, et olla hea juht lahinguväljal, on vaja kasutusele võtta neli lahingureeglit. Kata ja liigu, lihtsus, prioriseeri ja vii täide ning harjutatud juhtimine. Me peame töötama meeskonnana. Me peame lihtsustama oma suhtlust, et me saaksime aru, mis suunas me liigume. Juhul kui meie teele tulevad takistused, siis me peame teadma, kuidas ja mis järjekorras me nendega tegeleme, et probleemid saaksid lahenduse korraga. Lõpuks peavad kõik saama võimaluse teha ise, lähtuvalt tekkinud olukorrast, vajalikke otsuseid. 

Kui me teeme vea, siis tähendab see, et oleme kas ühest või lasusa mitmest lahingreeglist kõrvale kaldunud. Briifi käigus tuvastatakse kõik juhtimisvead ning parandatakse treeningu käigus. Lahinguväljal saame tagasisidet väga kiiresti. Sa tunned väga kiirelt, kas oled teinud õige või vale otsuse. Seetõttu toimub õppimine palju kiiremini, kui klassiruumis raamatut lugedes. Selle jaoks, et õppida ujuma, on meil vaja reaalselt minna vette ja märjaks saada. Ujumisest rääkimine reaalse oskuse omandamisele väga palju kaasa ei aita. Vaja on praktikat. Seetõttu ongi paljalt teooria poolik lahendus. 

Meil oli vaja kolme aastast väljaõpet, et minna Afganistani sõtta. Võib ju öelda, et meil ei ole sellist luksust, et omada vaba aega, et valmistuda oma lahinguteks ettevõtluses ja elus, sest elus ei ole “rahuaega.”

Me võime muuta meetodit, kuidas ja mida me õpetame koolides ning kuidas toimetame uute inimestega ettevõttes aga see on realistlik pigem pikas perspektiivis. 

Mida me saame muuta täna?

Üks eriüksuslaste peamisi ülesandeid peale sõdimise on teiste nõustamine ja koolitamine ning eeskujuks olemine. Kuidas me seda teeme? Me peame minema kaevikusse koos üksusega, keda me parasjagu treenime. Kui inimestel on õiged tööriistad ja mõtteviis, siis leiavad probleemid kiire lahenduse. Iga probleem on juhtimisprobleem. 

Kõlab ju teoorias hästi?

2019 juhtus minu elus palju asju. Ma läksin lahku oma lapse emast. Mul ei olnud tööd ja lisaks olin ebaõnnestunud äri tõttu võlgu. Mu pangaarvel oli umbes 500€ ja mul, mu lapse emal ega ka tütrel polnud põhimõtteliselt kusagil elada. Tundes ennast vastutavana, pidasin ma vajalikuks lapse huvides leida kõigile sobilik lahendus elukoha osas. Ma mõistsin, et peale sõjaväest erru minekut ei kasutanud ma ühtegi teadmist, mis olin armees omandanud. Arvasin, et tsiviilisikuna ei ole mul nende teadmistega midagi peale hakata. Mulle oli sulaselge, kes oli probleem. See olin mina. Seda oli raske tunnistada. Läksin tagasi algusesse. Lugesin Jocko Willinku ja Leif Babini kirjutatud raamatut “Extreme Ownership.” See räägib, millise raamistiku järgi eriüksuslased elavad ja kuidas seda annab kasutada tsiviilelus. Nelja lahingureegli mõtteviis on see, mille järgi peaksime elama, kui soovime saada edukateks juhtideks või inimesteks. 

Juhina peame olema “vaikimisi agressiivsed” – meil on vaja võtta initsiatiiv, sest probleemid ei lahene iseenesest. Me peame olema valmis uuendusteks ja kohanemiseks. Me peame suutma olla distsiplineeritud. Ma arvan, et nende kolme rakendamine õnnestus mul päris hästi. Kõige olulisem juhiomadus on alandlikkus. Me ei tohi endasse liialt ära armuda ja me peame kontrollima oma EGO. Kui me lahinguväljal arvame, et me oleme targemad, kui meie vaenlased, siis tuleb meil õige pea kaotusvalu tunda. Sama kehtib ka päriselus. 

Sellepärast oligi mul sellel hetkel vaja võtta ülim vastutus – see tähendab, et mina vastutan kõige eest, mis on toimunud ja hakkab tulevikus minu elus toimuma. Samamoodi, nagu juht peab tegema seda lahinguväljal. 

Me tahame olla kohas, kus me oleme võimelised endale peeglis otsa vaatama ning mõtlema, et mina olengi probleem. Tundub pöörasena? Kui mina olen probleem, siis olen mina ka lahendus. Kui me võtame vastutuse oma probleemide eest, siis me saame neid ka lahendada. 

Esimene juhtimisprintsiip on “kata ja liigu,” mis tähendab meeskonnatööd. See on esimene põhjusega. Kui me ei tööta meeskonnana, siis pole oluline, mida või kuidas me teeme, meie tegemised on juba eos ebaõnnestunud. Kui meeskond ei võida, ei võida keegi. Me peame tegema koostööd ja üksteist katma, et teised saaksid katta mind, kui selleks peaks vajadus tekkima. Me peame looma häid suhteid ja üksteist hoidma. Kui ma olin hädas, tulid mulle appi mu kõige lähedasemad sõbrad ja meeskonnakaaslased. Mul põhimõtteliselt polnud vaja abi küsidagi. Inimesed on alati kõige suurem vara, mis meil on. Kui sa oled juht või meeskonnaliige, siis tea, et meeskond tuleb alati esimesena. Kui sa hoolitsed oma meeskonna eest, hoolitsevad nemad ka sinu eest. 

Meil on vaja tugevaid juhtimisalaseid baasteadmisi. Nende edendamine on nii Combat Ready kui ka Echelon Fronti missiooniks. Juhtimisoskus ei ole midagi, mille saame sündides kaasa. See on oskus ja seda on võimalik õppida.

Hakkame treenima samamoodi, nagu me võitleme! 

Autor: Remo Ojaste