10 küsimust – kes on Remo Ojaste?

1. Millisena su sõbrad sind kirjeldaksid?

Rahustav, kuna ise olen rahulik, siis muutuvad ka teised rahulikuks. Lõbus. Teeb palju asju. Haige inimene 😀

2. Üks lause / mõte / elutarkus või sündmus, mis on muutnud sinu elu?

Mul on neid mitmeid:

1. GOOD. (Jocko Motivation “GOOD” (From Jocko Podcast)) – Kui midagi läheb valesti, siis mõtlen GOOD. Feilimine on part of life ja sellest ei tohiks lasta ennast väga häirida, ükskõik kui suur see failure on.
2. Üksi auk ei ole piisavalt sügav, et sellest ei oleks võimalik välja ronida. Kui arvad, et on, siis järgmine samm on sellest olukorrast ennast välja zoomida. Probleemi sees ei ole lahendust probleemile. Probleemi lahendamiseks on vaja näha suuremat pilti, seega kasutan Jocko eemaldumise (detach) meetodit:
   • astu samm tagasi
   • rahune (hinga)
   • vaata ringi (analüüsi)
   • tee otsus (tegutse)
3. Elu eesmärkide seadmisel ei ole võimalik hinnata, kuhu sa täpselt jõuad kahe või viie aasta pärast. Elu on tihti piisavalt dünaamiline ja täpselt ette ennustada on keeruline. Siiski on võimalik püsida oma arengus õigel kursil. Aastaid tagasi eksisin pidevalt, sest üritasin hinnata oma suuremate eesmärkide saavutamise kiirust. Pigem tekitas see minus kasu saamise asemel stressi. Avastasin, et hinnata on võimalik hoopis suunda. Kui ma teen enda jaoks õigeid ja kasulikke asju, siis varem või hiljem jõuan enda eesmärkide saavutamiseni. Mida rohkem ma keskendun nendele tegevustele, mis on vajalikud lõpptulemuse saavutamiseks, seda kiiremini ma eesmärgi saavutan. Niiviisi võtan maha liigse pinge ja surve. Seetõttu tunnen, et olen õigel teel ja endaga rahul.
   • Näiteks: Kui ma soovin minna Tartust Tallinnasse. Keskendun teel olles sammudele ning hoian meeles, et Tallinn on kusagil põhja suunas. Aeg-ajalt kaldun ma oma rajalt kõrvale ja see on täiesti okei. Mingi maa tagant kontrollin, et ma liiguksin ikka põhja poole, vajadusel muudan oma tegevusi ja suunda. Sirgjooneliselt kõige otsemat teed ja ajakulu Tallinnasse jõudmiseks on ebarealistlik ennustada, kuna ma ei oska ette ennustada, mida kõike tee peal võib juhtuda. Ja kindlasti ka juhtub, aga sellepärast ei tasu ette muretseda. Tean, et iga takistus on ületatav, keskenduses ühele sammule korraga ja tehes sammud õiges suunas, jõuan ma lõpuks ikka Tallinnasse.
4. Tööl käimine on justkui koolis käimine ja palk on stipendium, mida mulle õpitulemuste eest makstakse.

3. Sinu kadestusväärne omadus ehk mis teeb sind eriliseks?

Olen terve elu saanud teha täpselt seda, mida ma tahan. Pole pidanud tegema tööd, mida mulle ei meeldi teha. Vahel ma mõtlen, et ma ei olegi kunagi tööl käinud, sest reaalselt on iga minu töö olnud nagu koolis käimine ja uue asja õppimine. Mingil põhjusel olen ma alati saanud aru, et kui ma teen teistest rohkem, siis ma ka arenen rohkem.

Kui me käime koolis, siis iseseisev õppimine hakkab peale koolipäeva. Millegipärast olen näinud, et tööd tehes väga paljud nii ei mõtle. Õppimine peab justkui toimuma tööpäeva sees, ning kui liiga palju “tööd teha”, siis põled läbi. Mulle tundub see natuke naljakas, kuna nii põhikoolis, keskkoolis, ülikoois kuni doktorini välja, ollakse 8 tundi tundises või loengutes ning peale seda tehakse veel ka kodutöid ehk algab iseseisev juurdeõppimine.  Mingil põhjusel olen rakendanud seda sama mindseti peale Kaitseväest lahkumist nii tööl kui kodus. Kui lapsed suudavad peale koolipäeva õppida, suudan ka mina peale tööd ennast arendada tööalaselt paremaks.

Seeläbi tekib suurem tõenäosus uuteks võimalusteks, panna ennast õigel ajal õigesse kohta ning olla valmis ka tekkinud võimalustest kinni haarama.

4. Kui sa saaksid einestada ükskõik kellega (elus/meie seast lahkunud), siis kellega ja millest sa temaga räägiksid?

(Elav) Joe Rogan – Oli üks esimesi inimesi, kelle podcasti hakkasin peale Kaitseväest lahkumist kuulama. Ta on minu jaoks olnud üks suurimaid silmade avajaid.

Ma räägiks temaga täpselt sellest, mis parasjagu pähe tuleks. Olen temaga juba praegu tuhandeid tunde rääkinud, kuulates tema podcaste. Kuulan podcastist, mida temalt küsitakse ja kuidas ta vastab ning lõpuks tekib tunne nagu ma teaksin teda juba päris hästi 🙂  Kõige rohkem hindan Joe avatud mõtlemist ning alandlikkust. Ta ei pea ennast teistest paremaks, vaid on siiralt teistest inimestest huvitatud. Ma arvan, et seetõttu on ka tema podcast üks populaarsemaid maailmas.

Päev, mil temaga einestaksin, oleks üks väga lahe päev.

(Meie seast lahkunud) Minu vanaisa Kalev Ojaste  – Ta oli lihtsalt hull tüüp, aga ta suri, kui ma olin üsna pubekas. Ta oli Nõukogude Liidu meistersportlane, kes mitmes alas täitis olümpianormi. Ta tegi seda Nõuka ajal, kus ei olnud mingit spetsiaalset varustust. Ta alustas nende harrastustega Siberis.

Ilmselgelt ei löönud ta risti ette ega hakanud halama vaid leidis võimaluse, kuidas ennast teostada. Täna on kahju, et ma noorena ei osanud teda sellise pilguga vaadata, teda niiviisi hinnata ega nõu küsida.

5. Milliste omaduste järgi tunned ära oma “oma inimesed”?

Nad on natuke hullud. Nad on teinud oma elus midagi erilist ja eristuvad hallist massist. Neil on huvitavad mõtted ning nad ei ole ülbed ega ära tõusnud. Mõnusad suhtlejad ning ei löö väljakutsetele risiti ette. Neil on oma arvamus ja nad on huvitavad karakterid.

6. Kas on mingi toode/teenus, milleta sa oma elu ette ei kujuta?

Toidupood. Elu oleks palju keerulisem, kui ainus võimalus süüa oleks jahti pidada ja marju korjata.

7. Mida teed, kui kisub pingeliseks ehk milliseid “tööriistu” kasutad?

1. GOOD.
2. Juhtimisprintsiipe, mida me oma koolitustel edasi anname –  kata / liigu, lihtsus, prioritiseeri ja vii täide, hajutatud juhtimine. Kui neist välja tuua kõige kasulikum tööriist, siis oleks see eemaldumine (inglise keeles detach). Kõige rohkem tuleb see tööriist kasuks olukorras, kus plaanides on vaja kiirelt ja palju muudatusi teha. Kui sa pole saanud korralikult puhata, muutusi on palju, aega otsustamiseks vähe, siis jookseb juhe päris kiirelt kokku. Pole õrna aimugi, mida edasi teha, ja tunned, et asjad hakkavad käest minema. Lihtne viis minu jaoks sellisest kriisist välja tulla, on astuda samm tagasi, rahuneda, vaadata ringi ja tegutseda õiges suunas edasi.

8. Mida tähendab sinu jaoks sõna juht?

See tähendab inimest, kes on alandlik, väga hea suhtleja ning võtab vastutuse oma meeskonna eest. Inimene, kes ei pea ütlema: ”Tulge minu järgi!”, vaid inimesed tahavad ise liikuda sinna, kuhu liigub tema.

9. Kuidas leida tasakaal hetkes elamise ja eesmärkide / unistuste saavutamise vahel? Kas on üldse vaja?

Unistada tuleb, aga nendele ei tohiks liialt keskenduda. Kui unistused on väga ambitsioonikad, siis ei tea me iialgi, kuna need täide lähevad. Unistused on minu jaoks umbes sama nagu eesmärgid. Keskenduda tuleb ühele sammule korraga, pidades silmas suuremat suunda.

Ma arvan, et tasakaal on kogu aeg muutuv. Kehtib jälle liikumine Tartust Tallinnasse näide. Vahel oleme ühel pool teed, vahel teisel pool. Kui kõnniks mööda teed, siis ei õpiks midagi uut. Arenemiseks peab suutma ennast panna olukorda, mis on ühes või teises äärmuses. Keskel ei toimu midagi. Minu arvates on võimalik hetkes elada siis, kui su ümber on õiged inimesed, kellega sul on samad väärtused, sarnased ambitsioonid ning piisaval hulgal erinevusi.

Lisaks toimub hetkes kogu action, see on see koht, kus sa teed vigu ja tunned, et sa päriselt elad. Minu kogemusest läbi eriüksuse ning erinevate vaimselt ning füüsiliselt kurnavate katsumuste olen mõistnud, et me alahindame alati oma võimeid ning kuhu me tegelikult suudame jõuda. Kui sa kümme aastat kõnnid õiges suunas, siis ilmselt sa tahaksid jõuda Tallinnasse, aga suure tõenäosusega jõuad sa hoopis kaugemale, näiteks Rootsi. Alguses ei osanud sa seda isegi mõelda ja ainuüksi jala Tallinnasse jõudmine tundus võimatu.

10. Miks sa teed täna seda, mida sa teed? (ehk miks on loodud Combat Ready, milline “töökohustus” on su lemmik)?

See on hingelähedane ning tekitab tunde, et ma teen päriselt midagi kasulikku. Koolituste läbiviimine aitab ka mul endal areneda ja võimaldab toetada ning saada tuttavaks uute inimestega, kes soovivad ennast areneda.

Minu põhiline kogemus on tulnud just Kaitseväest. Peale tsiviili tulemist olen pikalt tundnud, et minu edukuse taga on olnud just eelnev vundament Kaitseväest. Täna olen veendunud, et kui sellest on olnud kasu mulle, siis miks ei võiks sellest kasu olla ka teistele.

Jocko pritnsiibid koos meie kogemuse ja taustaga annavad täiesti uue perspektiivi juhtimise seisukohast. Arvan, et meie koolitustel peaksid kõik inimesed vähemalt korra osalema ja alles peale seda otsustama, kas neil võiks sellest kasu olla.