Rahustav, kuna ise olen rahulik, siis muutuvad ka teised rahulikuks. Lõbus. Teeb palju asju. Haige inimene 😀
Mul on neid mitmeid:
Olen terve elu saanud teha täpselt seda, mida ma tahan. Pole pidanud tegema tööd, mida mulle ei meeldi teha. Vahel ma mõtlen, et ma ei olegi kunagi tööl käinud, sest reaalselt on iga minu töö olnud nagu koolis käimine ja uue asja õppimine. Mingil põhjusel olen ma alati saanud aru, et kui ma teen teistest rohkem, siis ma ka arenen rohkem.
Kui me käime koolis, siis iseseisev õppimine hakkab peale koolipäeva. Millegipärast olen näinud, et tööd tehes väga paljud nii ei mõtle. Õppimine peab justkui toimuma tööpäeva sees, ning kui liiga palju “tööd teha”, siis põled läbi. Mulle tundub see natuke naljakas, kuna nii põhikoolis, keskkoolis, ülikoois kuni doktorini välja, ollakse 8 tundi tundises või loengutes ning peale seda tehakse veel ka kodutöid ehk algab iseseisev juurdeõppimine. Mingil põhjusel olen rakendanud seda sama mindseti peale Kaitseväest lahkumist nii tööl kui kodus. Kui lapsed suudavad peale koolipäeva õppida, suudan ka mina peale tööd ennast arendada tööalaselt paremaks.
Seeläbi tekib suurem tõenäosus uuteks võimalusteks, panna ennast õigel ajal õigesse kohta ning olla valmis ka tekkinud võimalustest kinni haarama.
(Elav) Joe Rogan – Oli üks esimesi inimesi, kelle podcasti hakkasin peale Kaitseväest lahkumist kuulama. Ta on minu jaoks olnud üks suurimaid silmade avajaid.
Ma räägiks temaga täpselt sellest, mis parasjagu pähe tuleks. Olen temaga juba praegu tuhandeid tunde rääkinud, kuulates tema podcaste. Kuulan podcastist, mida temalt küsitakse ja kuidas ta vastab ning lõpuks tekib tunne nagu ma teaksin teda juba päris hästi 🙂 Kõige rohkem hindan Joe avatud mõtlemist ning alandlikkust. Ta ei pea ennast teistest paremaks, vaid on siiralt teistest inimestest huvitatud. Ma arvan, et seetõttu on ka tema podcast üks populaarsemaid maailmas.
Päev, mil temaga einestaksin, oleks üks väga lahe päev.
(Meie seast lahkunud) Minu vanaisa Kalev Ojaste – Ta oli lihtsalt hull tüüp, aga ta suri, kui ma olin üsna pubekas. Ta oli Nõukogude Liidu meistersportlane, kes mitmes alas täitis olümpianormi. Ta tegi seda Nõuka ajal, kus ei olnud mingit spetsiaalset varustust. Ta alustas nende harrastustega Siberis.
Ilmselgelt ei löönud ta risti ette ega hakanud halama vaid leidis võimaluse, kuidas ennast teostada. Täna on kahju, et ma noorena ei osanud teda sellise pilguga vaadata, teda niiviisi hinnata ega nõu küsida.
Nad on natuke hullud. Nad on teinud oma elus midagi erilist ja eristuvad hallist massist. Neil on huvitavad mõtted ning nad ei ole ülbed ega ära tõusnud. Mõnusad suhtlejad ning ei löö väljakutsetele risiti ette. Neil on oma arvamus ja nad on huvitavad karakterid.
Toidupood. Elu oleks palju keerulisem, kui ainus võimalus süüa oleks jahti pidada ja marju korjata.
See tähendab inimest, kes on alandlik, väga hea suhtleja ning võtab vastutuse oma meeskonna eest. Inimene, kes ei pea ütlema: ”Tulge minu järgi!”, vaid inimesed tahavad ise liikuda sinna, kuhu liigub tema.
Unistada tuleb, aga nendele ei tohiks liialt keskenduda. Kui unistused on väga ambitsioonikad, siis ei tea me iialgi, kuna need täide lähevad. Unistused on minu jaoks umbes sama nagu eesmärgid. Keskenduda tuleb ühele sammule korraga, pidades silmas suuremat suunda.
Ma arvan, et tasakaal on kogu aeg muutuv. Kehtib jälle liikumine Tartust Tallinnasse näide. Vahel oleme ühel pool teed, vahel teisel pool. Kui kõnniks mööda teed, siis ei õpiks midagi uut. Arenemiseks peab suutma ennast panna olukorda, mis on ühes või teises äärmuses. Keskel ei toimu midagi. Minu arvates on võimalik hetkes elada siis, kui su ümber on õiged inimesed, kellega sul on samad väärtused, sarnased ambitsioonid ning piisaval hulgal erinevusi.
Lisaks toimub hetkes kogu action, see on see koht, kus sa teed vigu ja tunned, et sa päriselt elad. Minu kogemusest läbi eriüksuse ning erinevate vaimselt ning füüsiliselt kurnavate katsumuste olen mõistnud, et me alahindame alati oma võimeid ning kuhu me tegelikult suudame jõuda. Kui sa kümme aastat kõnnid õiges suunas, siis ilmselt sa tahaksid jõuda Tallinnasse, aga suure tõenäosusega jõuad sa hoopis kaugemale, näiteks Rootsi. Alguses ei osanud sa seda isegi mõelda ja ainuüksi jala Tallinnasse jõudmine tundus võimatu.
See on hingelähedane ning tekitab tunde, et ma teen päriselt midagi kasulikku. Koolituste läbiviimine aitab ka mul endal areneda ja võimaldab toetada ning saada tuttavaks uute inimestega, kes soovivad ennast areneda.
Minu põhiline kogemus on tulnud just Kaitseväest. Peale tsiviili tulemist olen pikalt tundnud, et minu edukuse taga on olnud just eelnev vundament Kaitseväest. Täna olen veendunud, et kui sellest on olnud kasu mulle, siis miks ei võiks sellest kasu olla ka teistele.
Jocko pritnsiibid koos meie kogemuse ja taustaga annavad täiesti uue perspektiivi juhtimise seisukohast. Arvan, et meie koolitustel peaksid kõik inimesed vähemalt korra osalema ja alles peale seda otsustama, kas neil võiks sellest kasu olla.
Uuri Combat Ready juhtimiskoolitusi lähemalt SIIT!
Vaata meie järgmisi avalikke sündmuseid ja kõiki koolitusi!