Kes on tiimiliige Karoliine Paesüld?
aprill 15, 2025“Ma ei läinud õppusele enda pärast.” – ehk kokkuvõte SIIL2025 õppusel osalemisest
Detsembri lõpus tuli mulle e-kiri, et kevadel tuleb õppusele minna.
Tegelikult teadsin seda juba natuke ette – olen nimelt viimased kolm-neli aastat käinud reservõppekogunemistel ja teema oli juba varasemalt läbi käinud.
Kui reservõppekogunemise kutse tuli, mõtlesin: “Ootan juba.” Mitte sellepärast, et see oleks lõbus puhkus, vaid sellepärast, et õppused viivad mind eemale tavarutiinist. Need nimelt tuletavad meelde midagi väga olulist.
See keskkond, need inimesed, see teatud elutempo – see kõik on mulle tuttav. Ajateenistuse ajal oligi see minu maailm. Ja kuigi on kummaline nii öelda, siis… see oli ka omamoodi kodu.
Seekordne õppus tundus minu jaoks juba eos eriline. Combat Ready’s töötades olen viimase aasta jooksul saanud võrdlemisi palju kogeda ja mõtestada enda jaoks paljut. Õppinud sügavuti vastutuse võtmisest, juhtimisest, meeskonnatööst ja ego juhtimisest.
Olin uudishimulik – kas ma vaatan nüüd õppust teise pilguga? Kas ma käitun ja tunnetan midagi teisiti?
Läksin kohale päev varem enne teisi reserviste koos ühe teise reservväelasest staabiohvitseriga. Meid ootas ees formeerimise ettevalmistus. Pean siinkohal ka märkima ja olema aus, et paar päeva enne minekut olin lihtsalt… väsinud. Töö on olnud intensiivne, tempo kiire. Ma ei tundnud, et oleksin nii vaimselt kui ka füüsiliselt “õppuse konditsioonis”.
Aga noh, ega keegi ei küsi, ”kas sa oled valmis”. Mõnes olukorras ei küsita, kas sa tahad minna. Lihtsalt tuleb minna.
Esimene päev kulges nagu ikka – sisselugedes ja n.ö uuesti kohanedes. Vanad tuttavad näod, soojad käepigistused. Ikooniline Tapa söökla toit. Õhtul pakkisime varustuse kokku ja mõtlesime vaikselt järgmisel päeval eesootavale metsaelu peale. Ja peab mainima – kasarmu voodi on üks neist kohtadest, kus ma alati magan hästi. Võib-olla on tegemist vana harjumusega, võib-olla on see tunne, et oled jälle seal, kus oled kunagi olnud osa millestki suuremast.
Järgmise päeva põhiformeerimine läks hästi. Meie üksus oli võrdlemisi punktuaalne ja tuli kohale kästud kellaajaks, inimesed olid valmis ja rõõmsad. Mõni asi venis, aga see on osa suurest süsteemist ja osa protsessist – kui 150+ inimest on vaja riidesse ja varustusse saada, siis võtab see aega. Loomulikult saaks paremini ja kiiremalt.
Siis viis buss meid metsa. Ja seal algas töö.
Me olime metsas kokk (vist) viis päeva. Edasi liikusime varjatud kohta.
Need järgmised päevad – need olid need päevad, kus sain tunda, et piirid hakkavad hajuma. Füüsiliselt oli kõik talutav, kuigi mitteliikumine on ka kehale ka omaette väljakutse.
Aga emotsionaalselt… inimene väsib, kui pole isiklikku ruumi, kui ei saa olla hetkekski üksi. Kui pole vaikust. Kui isegi mõtted kõlavad lõpuks liiga valjult.
Ja samas – just selline see päriselt olekski.
Me katsetasime läbi päris stsenaariume, mida on õpetanud Ukraina sõda. Me mängisime läbi olukordi, kus need õppekohad loevad rohkem kui isiklik mugavus.
Positiivsena võin märkida, et ma tundsin, et ma ei pea ekstra olukorraga harjuma – keha teadis, mida teha. See kõik oli ühestküljest väga tuttav. Sa paned vormi selga, sul on oma kindel varustus ja sa tead, mida teha. Ja aju kuidagi lülitub ümber. Seda on veidi keeruline seletada..
Üks asi, mis seekord silma jäi – meeskonnatöö ja -vaim. Mõnel puhul läks kõik nii nagu võiks. Teisel juhul tuli ette emotsioone. Pinget. Ärevust. Moraali langemist (vähemalt enda puhul ma seda täheldasin). Aga selle kõrval oli näha ka oskust peatuda, mitte reageerida kohe. Oskust lasta asjadel maha rahuneda.
Juhtimine väga paljudes olukordades ei toimu ainult sõnadega. Mõnikord on see lihtsalt oskus mitte öelda esimese emotsiooniga “midagi”. Ja astuda samm tagasi. Ja tegutseda siis, kui asjad on läbi mõeldud.
Minu jaoks oli seekordne õppus teisiti ka selle poolest, et see ei olnud mina-mõistes “minu kogemus”. Varasemalt soovisin tihti mingit tohutut tunnustust oma töö eest, soovi ise areneda. Ma siiski kirjutasin õppuse lõpus tagasisidesse pärast DEBRIEF-i, et ma soovin areneda, kuid nüüd kodus tagasi olles mõtlen, et kas seda on ikka vähemalt seal rollis ja selles keskkonnas vaja? Minu roll on teha ühte ülesannet.
Ma sain sellel korral rohkem aru, et ma ei ole seal selleks, et end rohkem proovile panna või midagi “endale tõestada”. Ma olin seal, sest ma tean – kui olukord päriselt käes on, pean mina olema see, kes teab, mida selles rollis teha. Just selles rollis, mis mulle antud on.
Isegi kui mu roll ei ole kõige säravam.
Isegi kui ma olen väsinud.
Isegi kui keegi ei näe.
Keegi peab seda rolli täitma. Ja hästi täitma.
Õppuselt tagasi tulles tundsin, et midagi on muutunud.
Mitte nüüd jube dramaatiliselt muutunud.
Pigem seesmiselt, mõtteviisilt.
Võib-olla oli asi sõjas, mis ei ole meist üldse geograafilises mõistes kaugel ja tundub iga päevaga aina kurvem ja raskem.
Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kui ma tean, mis toimub ja harjutan mingeid asju õppuse raames läbi, siis ma ei saa enam vaadata maailma samamoodi.
Teadlikkus toob mingitmoodi selguse. Aga seda mingitmoodi selgust võib olla ka raske kanda.
See ehk on veidi dramaatiline tõesti, aga paistab, et mul läheb aega, et seda kõike seedida. Mõtestada enda jaoks lahti.
Aga üks asi on selge – vabadus ei püsi iseenesest.
Me peame seda hoidma. Igaüks omal moel.
Minu viis seda hoida on osaleda õppustel ja võimalusel olla kohal.
Sest iga reservväelane loeb. Iga panus loeb.
Tsiviilelus panustan vabaduse säilimisse Combat Ready’s, rääkides läbi turunduse meie mõtteviisidest ja printsiipidest, mis kõik toetavad meie vabaduse säilimist ja hoidmist.
Ja kui sa veel ei ole leidnud oma viisi, siis ehk see postitus aitab sul selles osas mõtted liikuma panna – panustada saab ka teistmoodi, mitte ainult vormi kandes.
Aidates oma kogukonnas nõrgemaid või lihtsalt, olles valmis ja teadlik.
Iga okas loeb – päriselt ka.
Mia-Alexandra Aidla
Combat Ready turundusspetsialist
